Kõik algas Leedu Küttide Liidu kutsest osaleda Vilniuse teletorni kaitsjate mälestusjooksul, mille nimi kõlab meie keeles tähendusrikkalt – „Elu ja surma teel“. Tänavu juba 34. korda toimunud üritus toob igal aastal kokku tuhandeid osalejaid, kellest suure osa moodustavad noored ja kogenud Kütid. Nende kõrval astuvad rajale ka politseinikud, päästeametnikud, tervisesportlased, mitmed ministrid ja riigiametnikud ning Leedu Küttide Liidu sõprusorganisatsioonide liikmed Eestist, Lätist ja Saksamaalt.

Kuigi jooks ise toimus laupäeval, 10. jaanuaril, algas Järva noorte teekond Vilniusesse juba reede hommikul. Algselt seitsmetunnisena planeeritud bussisõit venis lõpuks üheksatunniseks, sest Leedu tervitas meid telefonidesse saabunud riikliku kriisijuhtimiskeskuse teise taseme hoiatusega. See polnud sugugi alusetu – iga läbitud kilomeetriga tugevnes tuul ja tihenes lumesadu ning viimaks Vilniusesse jõudes liikusime bussiga edasi vaid pisut kiiremini kui teosammul. Ööga vaibus lumetorm siiski kargesse talveilma, tänavad lükati puhtaks ja hommikul sai üritus suuremate takistusteta toimuda.

Laupäeva hommikul osalesime koos noorkotkas Uku-Berdiga mälestustseremoonial, kus asetasime lilled nende tsiviilisikute haudadele, kes 13. jaanuaril 1991. aastal Vilniuse teletorni kaitstes hukkusid. Neljateistkümnest tsiviilohvrist kaksteist on sängitatud Antakalnise kalmistule Vilniuses, üks Petrašiūnai kalmistule Kaunases ja üks Marijampolė surnuaeda. Igal sellisel tseremoonial, ka sel korral, loetakse kõigi hukkunute nimed ette ning ühiselt langetatakse pea nende mälestuseks.

Pärast mälestustseremooniat rivistusime Antakalnise kalmistu väravate ette, lipud käes. Kõlas stardipauk ja jooksjad sööstsid rajale. Tuhandete osalejate seas, kellest paljud kandsid vormi, ning kohalike tulihingelise kaasaelamise saatel – lehvitati riigilippe nii rõdudelt, akendelt kui ka tänavatelt – oli joosta tõeliselt uhke tunne. Meie kõrval liikusid Läti ja Leedu noored, ees ja taga aga suuremad üksused. Kõlasid sõdurilaulud, lehvisid üksuste lipud ning kogu rajal valitses tugev ühtehoidmise ja toetuse vaim.

Jooks ise oli füüsiliselt nõudlik. Alguses allamäge kulgev rada tekitas petliku kerguse tunde, ent lumi ja lörts muutsid tänavad libedaks ning ka meie seltskonnas tuli ette nii mõnigi pahkluude ja põlvede nikastus. Katki ei jätnud keegi. Mõneks ajaks avanes võimalus nautida laugemat linnamaastikku, kuni umbes neli kilomeetrit enne finišit algas pikk tõus, mis keerdude ja kurvidega vaikselt, ent järjekindlalt sihi poole viis. Kui ühe käänaku järel kerkis silme ette Tallinna „ametivenda“ meenutav Vilniuse teletorn, said ka kõige väsinumad jooksjad uue energialaengu ning viimased sajad meetrid sinise finišikaare all möödusid justkui lennates.

Kodutee Vilniusest Järvamaale kulges juba märksa kiiremini. Bussis hoolitsesime villide ja väsinud jalgade eest ning vahetasime muljeid äsja läbitud rajast. Kõik „Elu ja surma teel“ mälestusjooksu lõpetajad said mälestuseks kauni medali, mis nüüd ripub ka minu kodus aukohal – meenutades seda ülevat tunnet ja kogetud ühtehoidvust.

Selleks ajaks, kui jõudsime noortega laupäeva viimastel tundidel tagasi kodumaale, oli ka siin möllanud torm vaibunud. 2027. aastal toimub mälestusjooks „Elu ja surma teel“ juba 35. korda. Loodan südamest, et kui noorkotkaid ja kodutütreid ka siis osalema kutsutakse, haaravad meie noored sellest võimalusest sama innukalt kinni.

Üks soovitus on mul siiski veel – jookske saapad enne korralikult sisse.

Gerly Lehtmets
Imavere kodutütarde rühmavanem