Ernake 2026 jääb osalejatele meelde võistlusena, kus pandi proovile nii füüsiline vastupidavus, vaimne sitkus kui ka meeskonnavaim. Kui avarivistuse ajal tervitas võistlejaid soe päikesepaiste ja suvine meeleolu, siis mõne tunnid hiljem, näitas Ida-Virumaa loodus oma teistsugust palet. Peavanema sõnul ei meenugi talle varasemast Ernakest, kus võistluse jooksul oleks sadanud nii palju vihma kui tänavu. Just ilmast kujunes võistluse üks peamisi vastaseid, kellele tuli vastu astuda sama kindlalt nagu kõigile rajal ees oodanud ülesannetele.

Võistluse avastart anti langenud Virumaa metsavendade mälestuskivi jalamilt. Stardialal ei jätnud võistlejaid rahule kihulased, kes andsid juba enne rajale minekut aimu, et kerge nädalavahetust ees ei oota. Meeleolu hoidis aga kõrgel DJ Riho Unt, kelle mängitud muusika saatis võistkonnad rajale energilise ja rõõmsa tundega. Esimene võistkond alustas teekonda reede õhtul kell 22.00 ning ees ootas öö, mis kujunes pikaks, märjaks ja sündmusterohkeks.

Pärast südaööd hakkas sadama. Alguses tasakesi, kuid peagi muutus vihm püsivaks kaaslaseks, mis saatis võistlejaid pea kogu ülejäänud võistluse vältel. Tunnid möödusid, aga kuivaks ei jäänud keegi. Läbimärjad riided, porised rajalõigud ja pidev niiskus muutsid iga sammu raskemaks ning nõudsid osalejatelt märkimisväärset vaimset vastupidavust. Just sellistes tingimustes selgus, kui tugev on meeskond ja kui suur on soov finišisse jõuda.

Lisakatsumuse pakkus Ida-Virumaa omanäoline maastik. Kivised nõlvad, järsud tõusud, märjad metsateed ja vihmast pehmeks muutunud pinnas nõudsid võistlejatelt pidevat keskendumist ning head füüsilist ettevalmistust. Samal ajal pakkus piirkond oma metsiku ilu ja vahelduvate maastikega elamusi, mida mujalt Eestist naljalt ei leia. Sinavad karjäärid, kõrged nõlvad ja sügavad metsad saatsid osalejaid kogu raja vältel. Tähelepanelikumad võisid metsas kohata jäneseid, ilvest ja kaugelt silmapiirilt paterdas ka noor karu. Keset kõiki raskusi meenutas ümbritsev loodus pidevalt, miks Ernake on midagi palju enamat kui lihtsalt võistlus.

Võistlustrassil tuli meeskondadel lahendada mitmesuguseid ülesandeid, mis panid proovile nii teadmised kui ka praktilised oskused. Osalejad pidid näitama oma võimekust näiteks takistusrajal, droonipunktis, esmaabis, sidepidamises, tuletõrjes, laskmises, merepäästes ja luures. Iga kontrollpunkt nõudis midagi erinevat ning edu saavutamiseks ei piisanud üksnes heast füüsilisest vormist. Sama olulised olid oskus teha koostööd, säilitada keerulistes olukordades külm närv ning toetada kaaslasi hetkedel, mil jõuvarud hakkasid raugema.

Tänavu startis rajale 18 võistkonda. Keerulised ilmaolud ja nõudlik maastik nõudsid oma osa ning viis meeskonda olid sunnitud võistluse katkestama. Need arvud annavad hästi edasi, kui karmiks kujunes tänavune Ernake. Finišisse jõudnud noored tõestasid aga, et sihikindlus ja tahe eesmärgini jõuda võivad olla tugevamad kui vihm, väsimus või rasked rajatingimused.

Kodutütarde arvestuse võitjaks tulnud Tallinna võistkonna liige Kristin Kasemets tunnistas pärast võistlust, et võidutunne ei ole talle veel täielikult kohale jõudnud. Tema sõnul ei tundunud rada esialgu läbitavuse poolest kõige raskem, kuid ligi 18 tundi kestnud vihmasadu muutis olukorra kiiresti. Pidev märgus ja võimaluse puudumine end kasvõi korraks kuivatada tegid katsumuse oluliselt raskemaks nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Eredalt on talle meelde jäänud emotsioonid, mis saatsid meeskonda juba esimestes kontrollpunktides ning hetked, mil raskused tõid silma pisarad.

Kasemetsa sõnul oli võit kogu meeskonnale väga oluline, sest selle nimel oli pikalt tööd tehtud. Erilise tähenduse andis saavutusele asjaolu, et kahele võistkonnaliikmele jäi tänavune Ernake viimaseks. Võistkond ei läinud rajale üksnes esikohta püüdma, vaid soovis nautida ühist aega, anda endast parima ning liikuda edasi meeskonnana. Just see suhtumine aitas neil raskused ületada ja kinnitas veel kord, et koos suudetakse alati rohkem kui üksi ning isegi lakkamatu vihm ei suuda murda tugevat meeskonnavaimu.

Sarnaseid mõtteid jagas ka üks Põlvamaa kodutütar, kelle jaoks jäi tänavune Ernake viimaseks. Tema hinnangul muutis võistluse keeruliseks eelkõige vihmane ilm, kuid raskuste kõrval pakkus Ida-Virumaa ka erakordseid looduselamusi. Kivised nõlvad ja sinavad järved pakkusid silmailu ka kõige nõudlikumatel hetkedel ning aitasid hoida meeles, et võistluse väärtus peitub sageli hoopis teekonnas. Viimasele Ernakele läks ta eesmärgiga nautida ühist aega oma võistkonnaga ning võtta metsast kaasa võimalikult palju häid emotsioone. Tema sõnul sai see eesmärk täielikult täidetud ning võistlus kujunes meeldejäävaks, edukaks ja rõõmsaks kogemuseks, mis jääb kauaks meelde.

Pärast pikki tunde vihmas, poris ja keerulisel maastikul jõudsid võistlejad lõpujooksuni. Justkui tunnustusena kõigi pingutuste eest tervitas osalejaid taas päike. Lõpujooksule lisas hoogu Kaitseliidu ülemveebel Andri Harkmann, kelle ergutused andsid väsinud võistlejatele jõudu viimasteks meetriteks. Finišis segunesid omavahel väsimus, pisarad, kergendus, uhkus ja rõõm. Need olid emotsioonid, mida mõistavad kõige paremini need, kes on ise sellise katsumuse läbi teinud.

Esikoha saavutas Tallinna Kodutütarde võistkond, kelle koosseisu kuulus ka aasta kodutütre tiitliga pärjatud Harju ringkonna kodutütar Cristel Tahk. Teise koha pälvis nii Raplamaa kodutütarde kui ka noorkotkaste võistkond. Noorkotkad küll karikat ei saanud, aga üldarvestuses saavutasid teise positsiooni. Kolmandaks tuli Harju kodutütarde esindus. Iga võistkond, kes jõudis finišisse, väärib tunnustust, sest tänavune Ernake nõudis osalejatelt erakordset visadust.

Ernake ei ole ainult võistlus. See on kogemus, mis õpetab usaldama kaaslasi, ületama iseennast ja leidma jõudu ka siis, kui tingimused muutuvad keeruliseks. Tänavune võistlus tõestas taas, et kõige raskemad rajad sütitavad kõige tugevamad mälestused. Vihm võib muuta tee poriseks, kuid ei suuda summutada rõõmu, mida pakuvad ühised pingutused, saavutatud eesmärgid ja teadmine, et raskustest tuldi läbi koos.

Suur tänu kõigile korraldajatele, instruktoritele, kohtunikele, toetajatele ja kaasaelajatele, kelle pühendumus võimaldas selle sündmuse teoks teha. Eriline tunnustus kuulub kõigile noortele, kes otsustasid astuda vastu Ida-Virumaa vihmale, metsadele ja nõudlikule maastikule. Müts maha iga võistleja ees, kes selle väljakutse vastu võttis.

Kohtumiseni järgmisel Ernakesel. Uued rajad, uued katsumused ja uued lood ootavad juba ees.

Rajal pani jäädvustamisel õla alla Sisuloome eriüksus, kuhu kuulusid Tallinna kodutütar Marianne Kokk, Järva kodutütar Riti Põder ning Rannikukaitse Divisjoni tegevväelased Madis Liiver ja Mihkel Käosaar!

https://drive.google.com/drive/folders/1dsglZjE0qtxLKGtbDZKO4EhN2kiWa7AW?usp=drive_link