04.–06. märtsil kogunesid Narvas Balti sõjaväespordi talimängudele noored Eestist, Lätist ja Leedust. Eesti võistkonda kuulus kaksteist noort, kuus noorema ja kuus vanema vanuseklassi noorkotkast ja kodutütart. Võistkond oli kokku pandud mitme maleva noortest ning Eestit esindasid Viru, Harju, Tallinna ja Põlva malevad.

Saabumispäev möödus rahulikumas rütmis. Pärast kohalejõudmist tutvuti majutusega, vaadati üle eelseisev ajakava ning käidi ka suusarajaga tutvumas. Noored said aimu, millised katsumused neid ees ootavad, ning õhtuks oli selge, et ees seisavad mitmekülgsed ja füüsiliselt nõudlikud võistlusalad. Kõik tundus olevat järgmiseks päevaks valmis, kuni ilm otsustas olukorda veidi muuta. Öine vihmasadu muutis neljapäeva hommikuks suusaraja peegelsiledaks ja väga libedaks. Seal, kus eelmisel õhtul oli veel tavaline talverada, ootas nüüd ees tõeline jäine katsumus. Suuskadel püsimine nõudis tähelepanu, tasakaalu ja külma närvi. Noored pidid iga tõuke ja pöörde hoolikalt läbi mõtlema, et mitte rajal libastuda. Keerulised olud tegid võistluse pingeliseks, kuid samal ajal pakkusid need ka võimaluse näidata tõelist visadust. Eesti võistkond ei jäänud medalita. Viru maleva kodutütar Kristella Rand sõitis keerulistes tingimustes välja tubli tulemuse ning saavutas oma vanuseklassis pronksmedali.

Pärast suusavõistlust liikus kogu seltskond Sisekaitseakadeemia lasketiiru, kus ootas ees hoopis teistsugune ala. Rahvastepalli turniir tõi võistlustesse tempot, emotsiooni ja tugevat meeskonnatööd. Väljakul kohtusid korraga kuus mängijat kuue vastu ning mängus oli lausa kaheksa pehmet palli. See tähendas kiireid reaktsioone, pidevat liikumist ja teravat tähelepanu, sest pallid lendasid igast suunast. Tüdrukute finaalmäng kujunes eriti tasavägiseks. Mõlemad võistkonnad võitlesid iga palli ja iga hetke eest ning mäng püsis lõpuni pingeline. Seekord tuli siiski tunnistada lätlaste nappi paremust, kuid tasuks oli igati teenitud hõbemedal. Poiste finaalis näitas Eesti võistkond aga väga kindlat mängu. Hea koostöö, kiired reaktsioonid ja selge võidutahe aitasid mängu enda kasuks kallutada ning tulemusega 3 : 1 vormistati kuldmedal.

Võistluste viimane ala toimus reede varahommikul. Hyrox pani proovile nii jõu, vastupidavuse kui ka tahtejõu. Kaheteistkümne minuti jooksul tuli läbida mitu järjestikust pingutust. Esmalt ootasid võistlejaid sõudeergomeeter, suusatamine ja jalgrattasõit. Nooremad läbisid igas alagrupis 3 × 750 meetrit ning vanemad 3 × 1000 meetrit. Kui need distantsid said tehtud, ei olnud võistlus siiski veel läbi. Ülejäänud aja jooksul tuli visata topispalli üle õla. Nooremad kasutasid 6 ja 9 kilogrammi raskuseid palle ning vanemad 7 ja 12 kilogrammi raskuseid palle. Viimased minutid nõudsid võistlejatelt maksimaalset pingutust. Pärast viimaseid viskeid oli nii mõnelgi kops koos ja jalad pehmed, kuid just sellised hetked annavadki võistlusele erilise tähenduse. Pingutus tasus end ära. Nii nooremate kui ka vanemate arvestuses teenis Eesti võistkond hõbemedali, mis oli vääriline punkt mitmekülgsele ja väljakutseid täis võistlusele.

Eesti esinduse eest vastutas Gea Liblik ning instruktorina oli kaasas Peep Puusik.

Eestit esindasid:
Harjust Kusti Liblik, Mihkel Liblik, Samuel Gilin, Rasmus Karro, Cristel Tahk ja Lauren Tamm
Virust Selena Suurmaa, Rebeka Palu ja Kristella Rand. Tallinnast Ramil Viirsalu ja Minna Tamm
Põlva malevast Karel Kets.

Aitäh kõigile tublidele osalejatele ja kaasaelajatele!

Fotod: Gea Liblik ja Triinu Liis Mullaste