Minu meenutused sellest ajast on küllalt põgusad, sest olen juba üsna eakas ja oma perest veel ainukesena elus. Elasime kuni 1940. aastani Tallinnas, aadressil Uus tänav 19 „Okasroosikese lossiks“ kutsutud majas. See hoone kuulus parun Taubele, aga teisel korrusel paiknes minu insenerist isa ametikorter. Meie lapsepõlve kodu ei olnud jõukas, kuid seal oli alati seda, mida vajasime: soojust ja armastust. Vanemate poolt väärtustati isamaa-armastuse aateid ja nende kasvatamist ka noortesse. Meie õe Kariniga kuulusime Kodutütarde organisatsiooni ja käisime koondustel Kaitseliidu majas Toompea tänava alguses.

Oli Eesti Vabariigi aeg!

Eesti 20. aastapäeva puhuks korraldatud võidupüha paraad on eredalt meeles. Seisime pikkuse järgi üles rivistatult Kaitseliidu maja ees. Minu õde Karin oli hästi lühikest kasvu, tema seisis kaugel rivi lõpus. Ja just kõige väiksem kodutütar valiti välja viima lilli Vabariigi presidendile Kadrioru lossi. President Päts kinkis talle oma pühendusega eluloo raamatu, mis oli aukohal terve tema eluaja.

Evegenia Pilliroog, tol ajal 10 – aastane kodutütar Tallinnast.

Minevikust edasi liikumine on toonud meid tänasesse päeva ja tänane päev viib meid edasi tulevikku…

Head saalis viibijad – mul on hea meel, et võtan sõna aktuse lõpuosas, sest kõike seda, mida tavaliselt Kodutütarde aastapäeval oluliseks pean, olete suuresti juba kuulnud – te olete kuulnud tänusõnu ja saanud osaks üllatusmomentidest ja kordumatutest hetkedest, mil ühe või teise inimese nimi tunnustuse saajana välja hõigati. See pole nali, kui kuulete mõnda meie keskjuhatuse liiget ütlemas, et Kodutütarde organsatsioonis staažimedaleid ei ole, siin saab neid ainult eesmärgipäraselt tehtud tegude eest.

Kõik saadud Aasta pärlid näitavad ehedalt noorte ja noortejuhtide ning meie toetajate ja sõprade 2025. aastal tehtud tegusid ja minu osaks jääb teid kõiki veelkord südamest tänada.

Tegelikult tundis endine Tallinna kodutütar ja meie hulgas alles 2020. aastal lahkunud Evegenia oma mälestustes suurt muret selle üle, et praegusel ajal tundub olema suuri puudujääke haridusmaastikul noorte kaitsealases ja isamaalises kasvatuses.

Kodutütarde heaks panustavate inimeste puhul saan hetkel küll julgelt öelda, et see mis tõi meid siia, viib meid ka edasi. See tahe noortega koos ja noorte heaks panustada viib meid edasi uude arengukava perioodi – järgmisesse viide aastasse, mil tegusid saadavad märksõnad:

noorte teadlik kaasamine ja jõustamine noortejuhtide toetamine, koolitamine ja motiveerimine uue järguõppe jõudmine iga liikmeni ning kaitsetahte suurendamine ja riigikaitse valdkonnas selle oma õige raja leidmine.

Nimetatud mõtteid olete kõik varemgi kuulnud, aga nende arengukavasse ja uude järguõppesse kirjutatud sõnade ja tulemuse vahel seisab ees sadade inimeste mitu aastat kestev töö.

Kõikide – nii kodutütarde, ükskõik millise kogemusega noortejuhide kui ka minu jaoks muutub midagi ja iga muutus on alati natuke hirmutav, isegi kui see tegelikult igapäevast rütmi väga palju ei muuda.

Teeb rõõmu, et meie organisatsioonis ei ole kaasamine suu soojaks öeldud väljend ja tegevuse sisu läheb kõikidele korda – ega me muidu järguõpet poolteist aastat ei uuendaks või hetkel laekunud 500 Exceli rida mõtteid läbi ei analüüsiks! Saaks ju palju kiiremini ja lihtsamalt….

Ma soovin, et te kõik oleksite nii praegu kui edaspidi valmis küsima küsimusi, kui teil endal pole vastuseid. Oleksite valmis kaasa mõtlema, kui seda on vaja ning kuulama oma kaaslasi ja ühel hetkel usaldama meie endi noortejuhte ja noori, kes on andnud väga suure panuse edasiste tegevuste ja suuniste sõnastamisse.

Head kodutütred ja noortejuhid – tulevik ei tule ise, tulevik tehakse. Teie teete seda iga kord, kui hoiate üksteist, aitate, märkate ja julgete kaasa tulla. Kui teeme südamega, siis tulevad ka tulemused. Ning kui liigume koos, siis jõuame alati kaugemale.

Ilusat pidupäeva!

18.01.2025 Tallinnas, Lillepaviljonis